(ja pisikesed lahtiseletused lehekülje ehitajalt - kah muide mees ... kes analüüsib ja "puhastab" meeste spermatosoide. Ja ette palun vabandust, et jupitan muidu väga ladusat ja kaasakiskuvalt kirjutatud lugu... )

2002. aasta novembrikuu lõpus sündisid Eestimaale kaksikud. Üsna kogukad, terved ja tragid plikad.

Pärast 10-aastast laste ootamist olid nende ema ja isa tulnud Elite erakliinikusse doktor Andrei Sõritsa juurde. Paar oli kohe algusest peale veendunud, et kehaväline viljastamine õnnestub. Seepärast kirjutas isa juba 2002. aasta 17. märtsil internetiajakirja Perekool vestlusringi oma esimese kirja – IVF vol.1 abi-elumehelt.

Et teisi perekondi Sõritsa juurde või teistesse kunstliku viljastamisega tegelevatesse kliinikutesse minema julgustada, pidas tulevane isa järjekindlalt ja põhjalikult seda avalikku päevikut. Ja praegugi annab mees aadressil kaksikuteisa@hot.ee beebiplikade kasvatamise kõrvalt nõu kõigile, kes tunnevad end lapsi “tegema” minnes ebakindlalt ja kardavad protseduure.

Veel nüüdki, kus missioonitundeline proua Aino Järvesoo on siitilmast lahkunud, tuleb nii selle õnneliku loo kaksikute kui veel ligi saja katseklaasilapse eest talle teispoolsusse tänu avaldada.

Tänu Aino Järvesoo annetusprojektile “Laps igasse peresse” pidi sellele perele, kelle isa kohe siin teiega oma julgustavaid teadmisi jagama hakkab, suur üritus esialgu maksma minema pisut üle 13 tuhande krooni. Viljatuse ravi medikamentide hinna. Tegelikult lisandusid ka sõidud Eesti ühest otsast teise ja muud loendamatud lisakulud, nii et suurtoimingu hind tõusis üle 30 tuhande. Aga titasid sündis ju kaks – nende “tükihind” jäi naljatamisi ööeldes prognoositud piiresse. Või kes siinkohal üldse niiväga raha loeb.

Kaksikuteisa: “Minu kogemused on kirja pandud julgustuseks kõigile, kes kavatsevad minna IVF-le. Jutustan meie pere loo, millest teil on võibolla üht-teist õppida. Kui meie kunstliku viljastamisega alustasime, tundsime suurt puudust infist, kuidas kõik siiski tegelikult toimub. Meil oli vaid pisut teoreetilisi teadmisi, aga praktilisest poolest polnud eriti keegi kirjutanud.

Lisaks kunstliku viljastamisega tegelevate meditsiiniasutuste kodulehekülgedele sattusime ka Perekooli foorumisse, kus inimesed jagasid oma rasestumisprobleeme. Seal oli kunstlikust viljastamisest tihti juttu. Kuna terviklikku pilti kogu protseduurist ei saanud kusagilt, olimegi abikaasaga need julged, kes etappide kaupa kirjutasid protseduuride käigust. Ikka selleks, et saatusekaaslasi julgustada.

Hiljem saime aru, et ka meie vajame teiste toetust ja tahame teiste kogemustest lugeda.

Meie kirjutisi juhtusid lugema doktor Andrei Sõritsa ja ajakirjanik Kati. Nad tegid meie perekonnale ettepaneku meie loo baasil ühiselt üks hariv ja julgustav kirjatükk koostada. Et seda lugemiseks anda ja soovitada teistele peredele, kelle ainus võimalus last saada on kunstlik viljastamine.”

Kaksikuteisa lugu

“Oleme naisega mõlemad üle kolmekümne, koos elanud kümme aastat. Et abielludes olime veel noored, kellel polnud neid paljukirutud materiaalseid võimalusi, siis ega me alguses lapse saamisega eriti ei kiirustanud ka.

Tõsiselt hakkasime lapse peale mõtlema seitse aastat tagasi. Ei kasutanud enam kaitsevahendeid ja olime valmis rõõmsaks avastuseks, et meid saab olema kolm.

Aastad möödusid, meie nautisime elu ja teineteist – aeg tundus aina kiiremini lendavat, aga meie olime ikka kahekesi. Eakaaslaste lapsed läksid juba kooli. Meil polnud ikka veel kedagi.

Teadsime, et meie elundid toimivad normaalselt ja ei pöördunud esialgu spetsialistide poole. Lootsime lihtsalt, et ühel päeval juhtub See niigi. Aastad aga kulusid tühjalt.

Mõnikord sattusime juttu ajama ka kaardimooride ja sensitiividega, kellelt nii muu seas küsisime, kas meie perre on varsti järelkasvu oodata. Üks kaardimoor ennustas, et on, on – aga pärast paljusid sekeldusi tänu arstidele. Meie kehitasime õlgu ja pidasime seda juttu halvaks naljaks. Kaks sensitiivi aga kinnitasid mõlemad, et meil on probleem, mida saab lahendada vaid meditsiiniliselt.

Siis me otsekui ärkasime. Asusime tegutsema. Ahmisime kõikvõimalikku teavet rasestumise, seksuaaltervise kohta ja asusime väga tõsiselt “triipe püüdma”.

Otsustasime pöörduda Eesti parima kunstliku viljastamise spetsialisti doktor Sõritsa poole. Nii et kõik meie kogemused ongi pärit Elite erakliinikust. Eks samalaadne protsess käivitub viljatute paaride aitamiseks kõigis analoogsetes asutustes, vahe vaid hinnas ja kvaliteedis.”

Esimene külastus

“Esimest korda läksime Elitesse 2001. aasta 13. märtsil. Juba telefoni teel olime kokku leppinud, et kohe hommikul anname analüüsid – naise tupeproovid ja mehe spermaproovi ja lõuna ajal kohtume doktor Sõritsaga.

Et tegemist on erakliinikuga, polnud meil vaja mingeid saatekirju, maksime vaid üsna krõbeda visiiditasu. Aja kokku hoidmiseks võtsime kaasa ka naise basaaltemperatuuri paari viimase kuu graafikud. Neist oli hästi näha, et menstruatsioonitsükkel on korras ja ovulatsioon toimub.

Kui analüüside vastused olid käes ja me kohtusime doktor Sõritsaga, äratas esimene mulje kohe usaldust. Olime väga optimistlikult meelestatud.

Naisele tehti läbivaatus ja meie analüüside vastuseid uuriti. Naisel ei leitud mingit viga. Mehe sperma aga tunnistati Eesti mehe keskmiselt viletsaks spermaks, mis on küll täiesti viljastamisvõimeline, kuid mille näitajad viitavad organismi mingile põletikule.

Naine suunati laparoskoopilisele uuringule ja mees androloogi juurde.

Koduteel arutasime, et järgmisel kuul laseme doktor Sõritsa kliinikus laparoskoopia teha ja mina lähen kohe meestearsti juurde.”

Kodus ootas beebi poole püüdlejaid vastik üllatus. Nende äraolekul oli nende kodus sees käidud. Üsna tõenäoliselt keegi, kes teadis, mida sealt leida ja kus see asub ning millal pererahvas kodunt ära on.

Paar suhtus varaste käimisse heas mõttes fataalselt: kui Kõigevägevam pidas vajalikuks lasta kellelgi närunäol neid ühest küljest vaesestada, siis ilmselt oli plaan midagi hoopis enamat ja olulisemat kui kodumasinad asemele anda.

Majanduslikult oli kaakide külaskäik sellele perele aga nii suur põnts, et naise sisemiste suguorganite uuring tuli paraku riigihaiglas teha. Mis selles halba ja absurdset oli, selgub edaspidi.

Peatükk naistele, kirjutatud Kaksikuteisa poolt

“Kohe peab ütlema, et naine on IVF puhul kõige tähtsam. Nii tema füüsiline kui vaimne valmisolek eelseisvaks on mehest isegi olulisem kui tavalise rasestumise puhul.

Mehe roll piirdub ju sperma andmisega ja naise toetamisega. Muidugi ei saa öelda, et see viimanegi väga lihtne töö oleks.

Just naine on see, keda pidevalt uuritakse, kellelt võetakse verd, keda süstitakse, narkoositatakse ja opereeritakse. Psühholoogiline pinge veel lisaks.

Sellepärast, kallid naised, IVF-le minnes peate olema ikka väga kindlad, et olete võimeline selle teekonna lõpuni käima. Peate olema veendunud, et usaldate ennast jäägitult arstide hoolde, kuuletute nende nõudmistele ülimalt täpselt. Poolel teel tsurr! öelda ei saa. Siis on teie aeg, närvid ja raha lihtsalt raisatud. Selles mängus on ainult üks võit – laps. Või mitte midagi.

Et söandaksite eelseisvaks valmis olla, võin kinnitada: asjad, mis tunduvad alguses hirmsad, polegi nii hullud. Kõike tehakse võimalikult valutult ja meeldivalt. Ja – mis olulisim – lõppeesmärk on paljugi väärt. Tulevane laps annab igal hetkel jõudu ja kindlust.

Ma tean nüüd, pärast arvukate materjalide ja juhtumitega tutvumist, et vahel kahjuks naise keha ravimitele ei allu ja kõike tuleb otsast alustada. Siis on raha kulunud ja tulemust pole. Aga ka sel juhul pole miski sageli asjata raisatud – järgmisel katsel oskab arst teie organismi ravimidoosidega palju paremini mõjutada.

Tavaliselt – IVF õnnestumise protsendid ju paranevad tohutu kiirusega – läheb kõik hästi nagu meil. Naine läbib esimesed viljastamise poole liikumise etapid edukalt ning tema kehast saadakse mitu tervet ja tugevat sugurakku, mida viljastada.

Nüüd on juba iseküsimus, kas neist viljastatud rakkudest ka rasedus kujuneb. Kui aga naise rakud on saadud ja viljastatud, on kaks kolmandikku teest oma lapse poole käidud.

Niisiis kõigepealt: kuidas alustada IVF-ks valmistumist?

Olete märganud, et mitmeid kuid ja aastaid asjatut lootust te ikka ei rasestu. Ehkki olete proovinud seksida öösel ja päeval, teinud seda tihti ja harva, kasutanud erinevaid asendeid ja uskumatult erinevaid kohti. Ei midagi.

Olete saanud targemaks ja õppinud oma organismi üksipulgi tundma. Oskate mõõta basaaltemperatuuri ja ovulatsiooni aega välja arvestada. Viimastel kuudel pole te enam kordagi tühja karanud – olete seksinud täpselt õigel päeval ja kellaajal. Terminid “jalad seinale” ja “padi pepu alla” on teile tuttavad.

Mõni teist on teinud väikseid kõrvalehüppeid, et järsku teisega…

Kõik see segab pereelu ja tööd. Närvid on viimseni pingul ja mehega lähete tihti tülli.

Olete hädaga mõne sensitiivi üles otsinud. Need on teid kohates väga rõõmsad olnud, sest olete neilt saadud optimismi eest loobunud oma rahast. Lubati ju õnnelikku tulevikku!

Ent aeg möödub endiselt ja lapsest on saanud juba kinnisidee. Seda enam, et heasoovlikud tuttavad pärivad üha pealetükkivamalt, kas poleks lõpuks aeg pisikese peale mõelda ja peenikest peret luua. Teiste inimeste beebide olemasolu osatab teie lastetust ja kogu ülejäänud maailm näib keerlevat õnneliku emaduse ümber. Lapsevankrid, mähkmereklaamid…

Kui on juba veidi paremini minema hakanud, siis on teie mees olnud juba nõus spermaproovi andma. Tavaliselt on mehed ju nii väge täis, et arvavad: mehel ei saa midagi viga olla, ikka naisega on mingi jama.

Tegelikult on 40 % peredest viljatud mehe sperma probleemide tõttu.

Kui aga mees on siiski analüüse andma läinud ja kõik on korras, tunneb naine end veel rohkem süüdlasena ja piinatuna.

Ja siis te, kallid naised – meie saatusekaaslased – ärkate ükskord, märgates, kui palju aega on tühjalt möödunud. Tuleb siiski kasutada seda viimast võimalust, kunstlikku viljastamist. ÄÄrge saage üheks neist, kes ärkavad liiga hilja, kui kunagi võimalik olnu on igaveseks möödanik.

Mõnda teist võib hirmutada kunstliku viljastamise kõrge hind. Uskuge, ükski hind ei ole teie oma tulevase lapse elu eest liiga kõrge. Raha saab ju kuidagi ikka juurde teenida. Meie pere märkas, et lapse saamiseks tehtavatele kulutustele oli raha palju lihtsam teenida kui auto, mööbli või lõbustuste jaoks.

Ja oletegi esimesel vastuvõtul. Võtke sinna kaasa paari viimase kuu basaaltemperatuuri graafikud ja hiljutiste analüüside vastused. Enesestmõistetav on minu meelest, et võtate ka mehe kaasa. Ja siis selle tema spermaanalüüsi vastuse, mis loodetavasti juba olemas on.

Kõigepealt vestlete arstiga oma murest. Siis ta vaatab teid läbi ja kui teilt on analüüsid veel võtmata, siis selle läbivaatuse käigus need nüüd võetakse. Kui nii lihtsalt teie probleemi põhjust ei leita, suunatakse teid laparoskoopiale.

See on väike operatsioon, mille käigus uuritakse naise sisemiste suguelundite – emakas, munajuhad ja munasarjad – seisundit, ehitust, võimalikke muutusi.

Juba selle operatsiooni käigus saab teha parandusi – liiteid vabastada, munajuhade läbitavust parandada, tsüste eemaldada.

Laparoskoopiat tehakse minu teada kõigis suuremates meditsiiniasutustes, kus on günekoloogia osakond. Kui teil pole raha hetkel probleem – nagu meil selle protseduuri eel just juhtus – saate lasta selle protseduuri teha erakliinikus. Seal pole järjekordi ja tase on paraku siiski kõrgem, ehkki personal on ju sama koolitusega ja mõnel juhul üks ja seesama, nagu näiteks Elites ja Tartu naistekliinikus.

Lühidalt: saate laparoskoopiale suunamiskirja, lepite aja kokku ja lähete üks päev varem haiglasse – erakliinikus küll samal päeval – enne operatsiooni võite end soovi korral ise raseerida, op tehakse üldnarkoosis.

Teie kõhtu tehakse kolm pisikest auku, mis teid suurt rikkuma ei jää – üks nabasse ja kaks munasarjade piirkonda, nende kaudu sisestatakse kõhtu operatsiooniinstrumendid ja kaamera, millega nähtav ilmub arstide ette suurele ekraanile. Kõhuõõnde pumbatakse gaasi, mis parandab kõhukoopas nähtavust, ja kontrastainet.

Operatsioon kestab tunni või paar. Siis lastakse gaas välja ja augud õmmeldakse kinni. Mõistagi need, mis lõikuseks tehti – looduslikud jäävad ikka alles!

Tupest võib paar päeva imbuda kontrastvedelikku, millega teie munajuhade läbitavust uuriti. Ka rind ja õlad võivad pisut valutada – see on tingitud gaasist. Need pisihädad kaovad nädalaga.

Paar nädalat ei tohi te vahekorras olla ega enne järgmist mensest rasestuda. Aga selle rasestamatuse pärast te arsti juurde ju tulitegi!

Enamasti saate uuringu tulemusel teada, kas ja milline probleem teil oli ja kas see õnnestus kõrvaldada. Kui probleeme ei leitud, on teil mõne kuu jooksul pärast opi suurem võimalus rasestuda kui enne. Kui aga leiti häda, mida ei saa ravida, arutategi arstiga läbi järgnevad sammud ja võimalused. Tänapäeva meditsiin on õnneks sellisel arengutasemel, et lootusetuid juhtumeid peaaegu polegi.

Tean teid oma naise kogemuste põhjal julgustada: kõik pole nii hirmus, kui alguses tundub. Ning iga IVF käigus läbitud etapp annab jõudu ja julgust aina juurde. Neist etappidest edaspidi.

Ühte tahaksin teilt, naised, paluda: ärge unustage oma pühal teel emaduse poole oma mehi!

Kinkige neile hellust ja armastust. Sest hoitud ja armastatud mees kannatab paremini ära nii mõnedki “rasked perioodid meeste jaoks”, kui voodielust loobuma peate. Ja armastatud mees on teile endale suuremaks toeks.”

Peatükk meestele

Kaksikuteisa: “Ma arvan, et olen samasugune mugav mees, nagu te kõik. Arsti juurde pöördun viimases hädas, kui asja enam edasi lükata ei saa. Nii on ka meestearsti juurde minekuga.

Kui naised on naistearsti juures käimisega harjunud, siis enamus mehi pole meestearsti juures iial käinud. Ometi välismaal käivad mehed androloogi juures igasuguse valehäbita aeg-ajalt oma tervist kontrollimas. Olge ka teie moodsad 21. sajandi mehed, kes oma tervist kontrollivad.

Oleme teada saanud, et mehed on mugavad ja laisad ja lasevad kõigepealt ikka naist kontrollida.

Kuid kui rasestumisega on probleeme, siis uuritakse ka meest. Esialgu piisab sellestki, kui mees annab spermaproovi. Spermauuringuid tehakse mitmes Eesti meditsiiniasutuses. Mina isiklikult soovitan kasutada erakliinikute teenuseid.

Mina käisin Fertilitases. See küll maksis, ent ka anonüümsus ja kvaliteet maksab. Ja maksis ainult 300 krooni.

Spermaanalüüsiks tuleb end telefoniteel registreerida ning teada saada kuupäev ja kellaaeg, millal kohale tulla.

Enne proovi andmist ei tohi kolm päeva vahekorras olla – tähendab, seemnepurset ei tohi olla.

Registratuurist saadetakse teid laborandi juurde – Fertilitases on see mees

( Elites on mõlemat. Ja tegelikult on nemadki kas laboriarstid või bioloogid...)

– kes annab mehele steriilse topsiku ja juhatab mehe spetsiaalselt sisustatud ruumi. Sinna võib abikaasa või muu abilise kaasa võtta.

Väiksema fantaasiaga meeste jaoks on selles toas abivahenditeks pornoajakirjad ja –videod

(Järgnev jutt on "moodsale" mehele - liigtundlikutelt palun vabandust kui miski silma-hinge riivab... Tegelikult on see paljudele oluline - ei tasu seda võtta kui rasket füüsilist tööd, ja kindlasti kohe ei tasu seda teha kramplikult - on juhtumeid kus täiesti normaalse spermaga mees ei saanud vajalikul hetkel (naise punktsioon oli juba toimunud ja munarakud käes) liigse närveerimise tõttu kuidagi oma osa antud - ka kusagil mujal mitte... Kui tegemist oli aga kordusanalüüsiga - tee ettepanek kasvõi spermadoonoriks hakata... Eks see ole muidugi väga individuaalne, ja paljudel meestel ei ole see mingiks probleemiks. Kellel aga on, sellel soovitaks endal ennem vaim valmis saada (kuidas kellegil sobib- ajakirjade sirvimise või filmi vaatamise ja fantaseerimisega - loodetavasti on Teil mõistlik abikaasa ja ei pahanda...) ja siis see "tülikas füüsiline asjatoimetus" korda ajada. Kui Te aga endas kindel ei ole, siis võiksite ju koduski aja maha võtta ja pisut "treenida" - see ei ole haigus)).

Kui laborant lahkub, lukustate ukse ise seestpoolt. Edasi toimub teate-ise-küll-mis. Lõpptulemuse püüate sellesse plastmassist topsi.

Juhul, kui sperma kättesaamisega tekib siiski probleeme, on sperma võtmiseks ka teatud muud meditsiinilised võimalused, mida mina kahjuks või õnneks kirjeldada ei oska.

(Ja mis on ka palju problemaatilisemad, kallimad ja traumeerivamad - vaadake muude meetodite alt TESE, MESA jne.)

Pärast pihu-protseduuri sulgete oma topsi ja annate laborandile märku, et asi on tehtud. Kergitate kaabut ning õnneliku-totra ilmega näol marsite kodu poole. Kliinikus ei pea õnneks seda õhetavat ilmet häbenema. Seal ollakse sellega harjunud ning teie häbelik rahuldustunne ei lähe peale teie enese kellelegi korda.

(Siiski - ka meil on siiras heameel kui Teil kenasti läheb... nii kliinikus kui ka muidu elus)

Kui tegemist on eriti ujeda mehega, keda naisel ei õnnestugi üldse kuidagi laborisse tarida, võib mees analüüsi anda ka haigla hoovis oma autos

(tegelikult ükskõik kus mujal - oluline on, et see proov jõuaks vähemalt kehasoojusel hoituna 30 kuni 60 minuti sees analüüsimiseks laborisse. Miks soojana? Ikka selleks et analüüsi tulemused oleksid adekvaatsed - eriti mõjutab spermatosoidide liikuvust...)

Naine pistab topsi siis kähku põue ja jookseb võimalikult kiiresti laborandi juurde

(parem mitte - kõndige rahulikult ja pingevabalt - Teie tervis on väga oluline)

, et seemnevedelik kehatemperatuuril püsiks. Loodan, et Eesti mehed sellised ei ole. Siin pole tõesti midagi häbeneda.

Sperma analüüsimine võtab mitu tundi aega ja seetõttu saate vastuse järgmisel päeval. Ärge piirduge teatega, et sperma oli korras, võtke endale vastustest koopia.

(Soovi korral on Teil võimalus (kui just väga kibe tööaeg mikroskoobiga vaatajat herilaseks ei ole muutnud) oma "väikemeestele" mikroskoobis pilk peale visata. Enamasti Te küll ei erista seal muud kui mingit pisikest prahti siputamas (sarnaneb mõne desinfektsioonivahendi ilustatud reklaamile), ent uskuge mind - hea tunne on kui teate mis "värk" Teie poolt sellise pisikese ime nagu seda on laps idanema paneb. Pealegi - kodus Te seda ei näe... Seda hingesoojendavat siputamist... Tõsi - kommenteerija koostas spermatosoidist ilustatud suurema skeemi millelt on kõigil võimalus seda mehist alget rohkem kui 100000 korda suuremana vaadelda...)

Neid tulemusi oskab aga hinnata iga günekoloog, sellekski ei pea kohe veel meestearsti juurde tormama.

Analüüsitakse spermatosoidide arvu, liikuvust, kuju ja seda, kas seemnevedelikus on leukotsüüte, mis näitavad põletikku.

Normaalne sperma:

(ka WHO(World Health Organization) 2002.aasta raporti järgi)

-seemnevedeliku hulk peab olema vähemalt 2 ml

viljastamise juures korvab selle mõistagi suurem spermatosoidide kontsentratsioon ehk arv)

-spermatosoidide arv peab olema vähemalt 20 miljonit milliliitri kohta

(seega selle loogika järgi minimaalne spermatosoidide arv 40 miljonit spermatosoidi; tegelikult , arvestades seda, et nendest (loodetavasti mitte liiga suur!) osa on liikumatuid nn. D-spermatosoide jääb neid normipiireski olevaid loomulikul teel rasestamiseks suht napiks...)

-A liikuvus (kiireimad ja kvaliteetseimad viljastajad

(liigub edasi ca 5 peapikkust sekundis)

vähemalt 25 %

-B liikuvus (aeglasemad, kuid samuti terved

(liiguvad samuti edasi (või ka tagasi), aga aeglasemalt)

sel määral, et A + B = 50 %

-C (liikumatud, kuid siiski piisavalt normaalsed, et neid vajadusel otse munarakku süstida

(tegelikult paigal liigutavad s.t. elusad; ei saa päris samastada liikuvaid ja nn. normaalseid spermatosoide - spermatosoidide normaalsust hinnatakse spermatosoidide morfoloogia ehk ehituse ehk lihtsustatult - kuju alusel; tihtipeale võivad väga kiiretel spermatosoididel olla pead liiga pisikesed (ja seega kas ensüümikotike ehk akrosoomiosa või veel halvem geneetilist materjali kandev tuumaosa liiga väike) aeglasemalt liikuvatel ja paigal liigutajatel mitokondreid ehk energia"mootoreid" sisaldav keskosa defektne jne.)

ja D (surnud seemnerakud

(mitte tingimata - seda saab kindlaks teha spetsiaalse värvimisega; tihtipeale on ka paljud liikumatud spermatosoidid elus ja seega kasutuskõlblikud munarakku süstimiseks)

- mida vähem neid on, seda parem.

-leukotsüüte peab olema alla 1 miljoni, üle selle arv näitab põletikku, mis viitab tavaliselt mingile suguhaigusele

(aga võib viidata ka mingile traumast või mitte-suguhaiguse tekitajast põhjustatud põletikule)

Kui teie sperma vastab nendele parameetritele, võite oma viljastamisvõime asjus rahulik olla. Kui arvnäitajad on piiripealsed ja alla selle, tulebki androloogi juurde minna.

Minu näitajad olid uskumatult nadid – A – 5%, B – 25% ja leukotsüüte kõvasti üle miljoni ja nii ma meestearsti juurde läksingi.

Panin aja telefoniteel kinni ja novembris 2001 tegingi esimese moodsa mehe visiidi. Naine oli juba laparoskoopia läbinud, tema probleem (viljastatud munarakku edasi transportivate ripsmekeste puudumine munajuhades) kindlaks tehtud ja nüüd oli vaja saavutada, et mina toodaksin võimalikult kvaliteetset spermat.

Eesti kolme meestearsti hulgast valisin mina Olev Poolametsa, kes võtab vastu Fertilitases. Ka kõik teised androloogid on, muide, mehed.

Kui aus olla, siis see külastus oli tegelikult päris ebameeldiv küll. Mul oleks vist naissoost arsti juurde isegi mugavam minna olnud. Ehkki dr. Poolamets on tegelikult ütlemata mõistlik tohter. Eks ta teab, kui suure eelarvamuse ja vastikustundega tema poole pöördutakse.

Kõigepealt vestlesime ja uurisime koos minu spermaanalüüsi, mille olin Tartus andnud. Siis järgnes läbivaatus. Mehed ei pea õnneks kuhugi pukki ronima nagu naised. Lased lihtsalt püksid rebadele ning siis kontrollitakse, kas munandid on ikka olemas ja millise suurusega. Selleks hoiab arst ühes käes mehe munandit ja teises puumune, mille järgi ta määrab teie munandite suuruse. Tavaliselt on nii, et mida suuremad on munandid, seda viljakam on mees. Kui tohib, jätan oma numbri siinkohal saladuseks.

Protseduur võtab vaid paar minutit.

Järgmiseks läksime teise ruumi, kus võeti põletike proovid. Lasin aga püksid jälle maha, arst võttis riista pihku (minu oma mõistagi!) ja võttis kolm proovi. Proov võetakse kolme väikest pudeliharja meenutava orgiga

(meeste puhul kasutatakse vatiotsaga proovivõtmise vardaid (ilmselt arvestades torgitava kanali läbimõõtu) mis ei ole sedavõrd valusad... ehkki - valulävi on inimestel erinev ja see koht on üsna tundlik... üsna...)

mis surutakse sugutiotsast paari sentimeetri sügavuselt sisse.

Viimane proov oli päris valus – tundus, et see viimane hari oli lausa terasest ja pidi võtma limaskestast väikese proovitüki. Kodus avastasin hiljem, et tilgake verdki oli pükstel ning urineerimine oli pärast mitu päeva kibe.

Ka see protseduur võtab paar minutit.

Ja sellega see esimene külastus mul lõppeski. Registratuuris maksin 300 krooni meestearsti külastuse ja 800 analüüside eest.

Nädala pärast olin tagasi, et teada saada analüüside tulemused. Minu ehmatuseks näitasid need, et olin otsast otsani suguhaigusi täis. Ise ei tundnud ma midagi ega osanud seda üldse oodata.

Leiti klamüüdia ja trihhomonoos.

Ja nüüd meenutagem, et minu naisele tehti riiklikus haiglas laparoskoopia!!! Ja riiklik haigla ei leidnud nakkust, kuigi me mõlemad olime seda üleni täis. Siit siis riikliku haigla, kes hoiab uuringute pealt kokku, ja erakliiniku, kes uurib patsienti tema enda raha eest, vahe.

Tuleb välja, et minu naine käis haiglas muuhulgas suguhaigusi levitamas!!!

Loodame, et kõik instrumendid siiski desinfitseeriti korralikult ja keegi meilt nakkust ei saanud.

Dr. Poolamets kirjutas mulle välja antibiootikumid ja käskis paari nädala pärast tagasi tulla. Naisel kästi oma günekoloogi juurde minna, sest meestearst ei saa naistele doosi määrata. Jälle 300 krooni visiiditasu ja apteeki, kus sain umbes 200 krooniga hakkama.

Kaks nädalat olime kahekesi antibiotse krõbistanud – öäk, kui vastikud, iiveldama ajavad ju, ja mis kõik! – kui Poolamets võttis “pudeliharjadega” uued analüüsid. Seekord visiiditasu ei olnud. Ainult 800 analüüside eest. Ja uue spermaanalüüsi andsin ka.

Nädala pärast tagasi minnes selgus, et sperma oligi korda saanud – A – 25 %, B – 50 % ja põletikunäitajaid napilt 100 tuhat. Lõpp hea, kõik hea.

Tänapäeval saab meditsiin aidata ka neid mehi, kelle sperma viletsaks jääbki. Pidage meestearstiga nõu. Ja pidage seda ka meeles, et tervislikud eluviisid tulevad kasuks. Õige söömine ja sportimine, mürkidest hoidumine. Lisaks tuleb munandeid võimalikult jahedas hoida, soovitatakse isegi külmi vanne võtta – jahedus soodustab spermatogeneesi.

Veel üks isiklik tähelepanek: olen elus 4 korda spermat andnud ja täheldanud, et kõige kvaliteetsem on 3-päevane sperma – kui eelmisest purskest on möödas üle 6 päeva, siis kvaliteet langeb

(ja seda just spermatosoidide liikuvuse osas - oma aja ära "elanud" spermatosoidide arv kasvab perioodi pikenedes, ent teisalt - "värsked" spermatosoidid tulevad juurde. Jah, paraku ei ole see 3- päeva omagi raudreegel - mõne mehe puhul on otstarbekam lubada spermatogeneesil kauem "väikemehi" toota - eriti kui muidu spermatosoidide arv üsna madal... Teine moment on veel see, et nagu igasuguse "muugi asjaga" kipub aja jooksul midagi "mittekasulikku" kogunema, seega ka näiteks kasvõi mitteküpsete spermiogeneesi rakkude poolt eritatud nn. vabad radikaalid, mis omakorda hakkavad kohe aktiivselt (spermatosoidi)rakkude membraane lõhkuma jne. Kõige olulisem on ilmselt siiski see niiöelda etteprognoositavuse moment - kui see "paastuaeg" toimis kenasti siis miks mitte seda ka vajalikul momendil hoida? Pealegi - diagnostiliselt on siis mida võrrelda...)

Mehed-vennad, surugem alla oma tobe uhkus ja vastikustunne ning külastagem androloogi !

(Tegelikult suunab androloog Teid niiehknii kõigepealt laborisse spermaanalüüsi toimetama - siis oleks temalgi juba objektiivsed andmed mehe tervise "peegeldajast" käes- mille põhjal edasisi orientiire paika panna. Majanduslikult mõtiskledes - säästate ehk ühe visiiditasu pealt, sest androloogil siis juba on mida peale Teie väliste näitajate veel arvesse võtta...). Seega tasuks enne telefonitsi androloogiga vestelda (lisaks tõstab see loodetavasti Teil endal kindlustunnet hinges- teate mis ees ootab, võrrelduna sellega kui naine Teie eest asju ajab ja ütleb, et "ole hea ja mine selleks kellaajaks sinna sellenimelise arsti juurde ) - et ei tekiks laborilegi ootamatuid lisaanalüüse - kõik võtab aega! Ja kena oleks kui oleks võimalik aega planeerida... Ka laboris töötavad inimesed... vist. Ja pealegi - võib ju juhtuda, et Teil endal tuleb kauem oodata - vaevalt see kellelegi meeldib (või ehk siiski?).

Seda enam, et ta saab aidata ainult neid, kes on oma suhtumistega 21. sajandisse jõudnud ja kobivad kohale.

Kaksikuteisa pere lugu läheb edasi...

Lugu jätkub sellest kohast, kus mehel oli arsti juures käidud ja kõik korda ravitud ja naine laparoskoopial käinud. Tagasi dr. Sõritsa juures, said nad teada, et naisel on munajuhades läbipõetud põletiku ja klamüüdia tagajärjel fimbriad sedavõrd kahjustunud, et rasestumine loomulikul teel on 100 % välistatud. Viljastatud munarakk ei jõua emakasse, kui pole fimbriaid, mis munajuhades püüavad munasarjadest eralduva ja munajuhas viljastuva munaraku kinni ning viivad emakasse.

Küll aga oli naisel menstruatsioontsükkel väga korrapärane ning ovulatsioon toimus nagu kellavärk. Järelikult olid kunstliku viljastumise õnnestumiseks tema füsioloogilised eeldused suurepärased. Nii teataski tuntud katseklaasiisa Sõritsa, et IVF on selle pere ainus võimalus. Ja et ürituse õnnestumine oleks päris kindel, soovitas pooled peatselt saadavad munarakud viljastada ICSI meetodil, seemnerakku otse munarakku süstides.

Tulevastel katseklaasikaksikute vanematel oli võimalus osaleda projektis “Laps igasse perre”. Kadunud Aino Järvesoo suurannetus võimaldas noortele peredele väga suuri hinnasoodustusi.

Meie loo kangelased vastasid proua Järvesoo seatud tingimustele – mis nõudsid üldjoontes, et pere oleks parimas eas, sotsiaalselt küps ja elulaadilt kandev. Eks doktor Sõritsa omakorda eelistas selle ilusa projekti sihtgrupina neid paare, kelle puhul õnnestumise võimalikkus oli võimalikult suur. Nii et oli sellesinase paari ka selle projektiga liitmisega kuulutanud tulevasteks õnnestujateks.

Õnnestujad pidid esialgse osamaksuna tasuma 9000 krooni IVFi eest ja 4400 ICSI eest. Selle summa eest pidid nad saama kõik vastuvõtud, ravimid, protseduurid ja vereanalüüsi loodetava raseduse tuvastamiseks.

Ja siit nad oma IVF retke neljale etapile teele läksidki...

Esimene etapp

20. 02. 2002

Esimeses etapis stimuleeritakse hormoonide abil naise munasarju, et korraga küpseks võimalikult palju munarakke.

Kaksikuteisa: “Sel päeval õpetas dr. Sõritsa meid vastuvõtul, kuidas ravimeid kasutada ja mida jälgida. Esimest korda manustasime ravimit tema kabinetis.

Ravimid, mis meile anti, on tohutult kallid ja kõiki juhiseid tuleb väga täpselt täita. Kui midagi läheb viltu või ununeb ära, siis vastutavad patsiendid selle eest ise ja vigade paranduseks tasuta uusi ravimeid ei saa.

Alustasime Suprecuri nina-sprayga(ehk ninaaerosool)

(kahe pudelikese hind umbes 2500 krooni), mida naine pidi iga kuue tunni tagant endale ninna pihustama.

Lisaks määrati meile 5päevane Progesteroni süstikuur (umbes 1000 krooni), millest esimese sai naine kohe ka kätte.

Suprecuri ülesanne on ajada organism veidi segadusse ja panna munasarjad aeglasemalt tööle. Tavaliselt tekib naisel igal kuul munasarjades üks munarakk, mis küpseb ja eraldub. Suprecuri ülesanne on ajutiselt munaraku küpsemine ja eraldumine peatada.

Progesteron aga on lihtsalt naissuguhormoon.

Vahepeal oli naisel menstruatsioon ja 6. märtsil olime jälle Tartus Sangla tänava erakliinikus. Esimesest “nuusutamisest” oli möödunud 14 päeva. Hommikul andis naine vereanalüüsi, mis näitas, et organism allub ravimi mõjule hästi ja kõik kulgeb plaanipäraselt.

15. märtsil tegime järgmise Tartu-ekskursiooni. Siis oli stardist möödunud 23 päeva. Vereanalüüsi tulemus jällegi positiivne ning edasi pidi naine Suprecuri nuuskima kolm korda päevas.

Lisaks määras doktor 22 ampulli Gonal F 75 (600 krooni ampull), mida naine pidi nüüdsest ise iga päev endale kõhtu süstima. Kaks ampulli korraga.

Esimesel korral õpetas arst, kuidas seda teha ning naine pidi esimese väikese psühholoogilise barjääri ületama. Ta polnud eluski ühtegi süsti teinud. Ei kellelegi teisele ega endale. Esimene süstimine oli hirmus küll, aga hiljem ei tekkinud mingeid probleeme.

Naine võtab kõhult vähekese polstrit kahe näpu vahele ja süstib endale imepisikese nõelaga ravimit. Selle ravimi mõjul hakkab munasarjades korraga mitmeid munarakke küpsema. Olenevalt doosist tavaliselt kümmekond korraga.

Alates 19. märtsist pidime süstima 3 ampulli korraga ja 25. märtsil olime taas Tartus. Stardist möödas 33 päeva.

Tavaliselt oleks mu naisel tema 28-päevase tsükli juures ammu menstruatsioon olnud, ent nüüd oli organism täielikult ravimitele allutatud ja kuuletus raviskeemile. Ultraheli näitas, et munasarjadesse oli tekkinud 6 ilusat suurt folliikulit.

Arstikabinetis tehti jälle üks uus mitmesajakroonine süst kõhtu. Profasi 5000 paneb munarakud kiiresti küpsema. Järgmisel päeval nuusutas naine lõunani Suprecuri ja õhtul saime veel ühe Profasi süsti.

Päevaks, mil munarakud pidid olema piisavalt küpsed, et nad välja võtta ja viljastada, määrati 28. märts.”

Teine etapp

28. 03. 2002

Teises etapis punkteeritakse munasarjad. Küpsenud munarakud imetakse munasarjadest välja, et need nüüd katseklaasis viljastada.

Katseklaasiisa: “36. päeval olid meie munarakud valmis. Hommikul pisut enne kaheksat pidime söömata-joomata kohal olema. Selge, et mina võisin nii süüa kui juua, aga olen harjunud emaks-isaks saamise teemadel rääkides ütlema Meie.

Ultrahelis kontrolliti munarakkude olukorda ja kohe algaski nende väljavõtmine.

Munarakud eemaldatakse munasarjadest tupe kaudu, imetakse pika nõela abil süstlasse. Seda tehakse nii kohaliku tuimestusega kui ka kerge narkoosi all. Meile soovitas dr. Sõritsa narkoosi, kuna protseduur on pisut ebameeldiv ning ka tal on kergem munarakke kätte saada, kui naine pole hirmul ja pinges.

Toiming võttis aega 20 minutit ning ärkav naine sõidutati perepalatisse. Saadi 5 korralikku munarakku. Kui siiani oleks naine võinud ka üksi arsti juures käia, siis nüüd pidi mees kindlasti kohal olema. Teadagi, milleks.

Kuni naise munarakke puhastati ja viljastamiseks ette valmistati, oli minul au anda oma seeme. Selleks võisin kasutada nii perepalatit kui ka spetsiaalset ruumi.

Naine pidi veel paar tundi lamama ja läksimegi koju. Kuni 30. märtsini, mil viljastatud munarakud pidi tagasi emakasse kantama.

Et vahepeal igav ei oleks, määrati naisele uued süstid Progesteron 2, kaks ampulli üks kord päevas. Neid pidi tuharasse süstima. Seda aga ise teha ei saa.

Mina polnud enne kunagi kedagi süstinud. Kui mitte arvestada haige lamba süstimist lapsepõlves, kui vanemad olid kodust ära. Naisele ma seda ei öelnud. Olin kindel, et saan hakkama ning luiskasin, et olen enne ka süste teinud.

Ega selles midagi rasket olnudki. Naine tõmbas ravimi süstlasse, mina puhastasin piiritusega süstekoha ja surusin nõela tuhara ülemisse välimisse neljandikku. Seal on pehmem polster ja vähem võimalusi närvi pihta sattuda. Surusin süstla tühjaks, tõmbasin nõela välja ja hõõrusin süstekohta natuke aega.

Süstimisel peab jälgima, et ei süstiks liiga alla, seal on lihas tugevam, nõel ei taha sisse minna ja valus on ka.

Ja siis, kui nõel on sees, ei maksa seda kõigutada ega liigutada. Kuna ravim on paks, nõuab selle aeglane väljasurumine süstlast lausa jõudu. Süstekohta masseerida tuleb selleks, et rohi läheks korralikult laiali, ei tekiks kõva ja valusat süstikohta.

Mida rohkem te süstite, seda suuremaks meistriks saate. Samas muutub tuhar rohketest süstimistest valusamaks ja kõvemateks.

Mul isiklikult läks aia taha vaid esimene süst – tekkis väike sinikas.

Noh, ja kui me siis kodu poole sõitsime, oli naljakas mõelda, et kusagil meist eemal hakati just meile last tegema. Meie materjalist küll, aga ikkagi…

Psühholoogiliselt oli see etapp meie perele kõige raskem. Alateadvuses vasardas hirm ja lootus. Kümme aastat olime oma muna- ja seemnerakke kokku lasknud, ilma et neist oleks lapsi sündinud. Mis seekord juhtub?

Püüdsime näida rahulikud, kuid pidev ärevus näris hinges. Nagu näete, elasime need päevad siiski üle!”

Kolmas etapp

28. 03. 2002 – 30. 03. 2002

Kolmandas etapis viljastatakse munarakud ja siirdatakse tagasi naise emakasse.

Kaksikuteisa: “Niisiis samal ajal kui meie teise Eesti otsa kodu poole sõitsime, puhastati punktsioonil saadud munarakud ja viidi katseklaasis kokku kvaliteetsemate spermatosoididega.

Meilt saadud 5 munarakust kaks viljastati looduslikul teel ja kolmele tehti ICSI. Pärast viljastamist hoiti neid rakke laboratooriumis tingimustes, mis pidi keemiliselt koostiselt, soojuselt, niiskuselt ja pimeduselt meenutama naise organismi.

Nad olid pideva järelvalve all ja rakubioloog uuris nende arengut. Mikroskoobi all. Et olla kindel nende kvaliteedis.

Tagasi Tartus olime 30. märtsi hommikul. Stardist oli möödunud 38 päeva ja me ootasime siirdamist. Doktor Sõritsa võttis meid vastu laia naeratusega: kolm kvaliteetset munarakku olid siirdamiseks valmis.

Naine naeratas sellepärast ka veel, et kuna kohe algas siirdamine, ei pidanud ta enam kaua kannatama. Mida või? Pissihäda! Kuna siirdamine toimub viimase võimaluseni täis põiega, mis lükkab emaka soodsaimasse asendisse, tuleb vastuvõtule pissihädaga tulema.

Siirdamine käis nii: naine heitis pikali, tuppe viidi peeglid, arst puhastas emakakaela ning laborant

(rakubioloog - võiks öelda -Teie tulevase lapse algjärgu "vaimne" isa - teeb selle osa tööst ära mil looduses "poisikesed plikale järgi jooksevad")

tõi süstla sees need viljastatud munarakud

(sellel perioodil juba viljastunud ja esimesed kaks-kolm jagunemist läbinud -seega ühe raku asemel juba neli või kaheksa (või vahepealne arv) rakku ehk blastomeeri sisaldav- embrüo)

– arst surus nad süstlast peenikese vooli kaudu koos väikese söötmekogusega emakasse.

Laborant

(rakubioloog)

kontrollis mikroskoobi all, ega ühtki munarakku süstlasse jäänud ning arst ultraheli all, kas rakud jõudsid korralikult emaka põhja. Ja oligi kogu täiesti valutu protseduur läbi!

Meile siirdati kolm viljastatud munarakku. Mis sai kahest? Kolm munarakku, mis viljastusid looduslikult, olid mõlemad korras. Kolmest kaks olid spermatosoidi sissesüstimise käigus sedavõrd viga saanud, et praagiti välja.

Tavaliselt viiakse naisesse kaks rakku, kuid kuna meie rakkudest üht, seda kolmandat, polnud mõtet külmutada, otsustasime igaks juhuks kõik kolm siirdada. Ja see otsus piinab meid alateadvuses siiani, ehkki oleme pärast kaksikute sündi kolmandaga toimunust peaaegu üle saanud.

Kui viljastatud munarakke jääb üle mitu, saab neid soovi korral 7 aasta jooksul uuesti siirdada. Mistõttu juba sündinud IVF-laps saab mõne aasta pärast sisuliselt kaksiku!

Laseme nüüd naise pissile, enne kui läheme neljanda etapi juurde, mis on psühholoogiliselt teine raskem periood. Muidugi olime õnnelikud: loodus oli ninapidi veetud ja siiani kõik suurepäraselt läinud. Nüüd närvitsesime 10. aprilli ootuses, mil pidime andma vereproovi, millest pidi selguma, kas…”

Neljas etapp

10. 04. 2002

Neljandas etapis toimub raseduse diagnoosimine ja rasedust säilitav ravi.

Kaksikuteisa: “Üsna närviliselt pidasime selle ootusaja ikka vastu. Vahel olid närvid nii krussis, et tuli ette omavahelisi ütlemisi. Püüdsime end tagasi hoida – ei tohi närveerida, raskusi tõsta, venitada, saunatada…

Sel hommikul andsime Tallinnas Hiiu tänavas onkoloogia haiglas vereproovi. See tuli anda, olles söömata ja joomata. Meile oli see doktor Sõritsa saatekirjaga tasuta, muidu tuleb maksta 80 krooni.

Analüüsi nimetatakse hCG (human Chorionic Gonadotrophin), kui tulemus on üle 15, on rasedus olemas. Oleks see puudunud, tähendanuks see meile koos seniste sõidukuludega umbes 17 000 krooni mahaviskamist. Hingelisest muserdusest ärme üldse räägi.

Küll olid närvilised ja pikad need tunnid, mil tulemust ootasime!

Ometi teadsime ju alateadvuses, et kõik läheb hästi. Kell üks päeval helistasime… meie näit… jajah, naise näit muidugi, aga ikkagi meie!… oli 163.

Minu naine oli RASE. Stardist möödas 49 päeva.

Kui seda rasedust poleks olnud, oleks minu jutt siinkohal lõppenud ja meie oleksime pärast väikest toibumist otsast alustanud.

Ent 22. aprillil olime taas Tartus doktor Sõritsa juures, stardist möödas 61 päeva. Seadsime end hinge pidades ultraheliaparaadi monitori jälgima. Ja meil vajusid suud lahti. Meil olid kolmikud. Kõik embrüod korralikult pesastunud, naise sees kasvamas.

Aastaid polnud me saanud ühtki last, nüüd korraga kolm!

Siinkohas olnuks kõige ilusam meie lugu lõpetada ja teatada, millal meie beebid ilmavalgust nägid, kuid õnn ja valu käivad käsikäes.

Samal ajal, kui meie olime õnnest poolsegased, muutus doktor Sõritsa tõsiseks ja tõdes, et rõõmustada on veel veidi vara. Kõiki kolme embrüot edasi kandes võinuksime kõik kolm beebit kaotada.

Saime veel mitmeid kordi Tartus käia – ja iga kord tõdes arst, et kõigil loodetel on endiselt plaan siia ilma sündida. Looduslik valik pole ühtki välja praakinud.”

Kolmikrasedus tegi tulevase ema ja isa ühtaegu nii õnnelikuks kui õnnetuks. Et naine on tõesti väga väikest kasvu ja kolme loodet endasse mahutanud poleks, pidi paar üle elama palju valulikke tundeid vajadusest üks embrüotest Taevatibuks saata. Kas on eetiline… Kuidas ikka nii… Me nii tahtsime ja nüüd kolmest see üks…

Eetilisi küsimusi on esitatud ju kunstliku viljastamise kui niisugusegagi seoses. Kui doktor Sõritsa oma karjääri alustades küsis kirikuõpetaja Eenok Haamerilt, kas Jumal lubab seda, mida ta teeb – elu loomisse sekkuda, kui loodus ise hakkama ei saa – vastas õpetaja Haamer: “Kui Jumal lubas inimesel saada nii targaks, et ta oskab teaduse ja tehnika abiga aidata seda kolmandikku abielupaaridest, kes muidu lapsi ei saaks – küllap siis lubab Jumal seda tarkust ja oskust ka kasutada.”

Nii ongi.

Paar nädalat palusid lasteootajad oma kolmandat embrüot, seda kõige väiksemat ja õrnemat, et ta ise mõistaks paratamatust ja laseks emast lahti. Et ei oleks vaja meditsiiniliselt sekkuda, nii et ka teised kaks loodet üsna suurde ohtu satuvad. Ja samas oleks kõigi kolme alles jätmise korral kõik kolm üsna kindlasti aia taha läinud.

Kolmandast embrüost loobumine läks hingeliselt kergemini tänu Andrei Sõritsa asjalikule ja soojale suhtumisele. Aitas kasvõi see, et protseduuri nimetatakse redutseerimiseks. Vähendamiseks. See vähendas ka hingepiinu. Puhttehniliseltki pole tegemist abordiga, aga siinkohal jätkem üksikasjad.

Ihuliselt leevendas paratamatuse lahendamist see, et 9. rasedusnädalal juba liikuvaks muutunud kaks suuremat loodet tõmbusid arukalt eest ära, nii et redutseeritavale pääses ohutult ligi. Ja kõik läks hästi. Kõigevägevamalt ja tema juurde minejalt paluti andeks.

Kaksikuteisa: “Viivitasime viimase hetkeni, aga loodus meid ei aidanud. Saatuslik redutseerimine toimus 14. mail. Siis andis meie Taevatibu elu selle eest, et teised kaks saaksid siia ilma sündida. Ent teised elasid nukra toimingu asjalikult üle, ema sai veel mõned päevad Progesterooni süste ning elu läks edasi.

Laste soo sain teada 29. augustil, kui stardist oli möödunud 190 päeva. Kaks tüdrukut! Parim variant, millest unistasime, sest meie suguvõsades pole mitukümmend aastat ühtegi tüdrukut sündinud. Ja kui palju tüdrukuid sünnib, ei pidavat sõda tulema…”

Siinkohas sai selle raseduse ainukordsus õigupoolest otsa. Tõsi, iga rasedus ja uue elu algus on kordumatu ime, ent faktiliselt läks emme nüüd kodulinna naistenõuandlas lihtsalt rasedusega arvele..

Issi jälgis huvi ja vaimustusega, kuidas tema tilluke naine silmnähtavalt paisub. Ka sõprade ja tuttavate reaktsioone tulevaste kaksikute ootamise peale oli huvitav jälgida: kes rõõmustas siiralt kaasa, kelle pilgus kihvatas kadedus.

Kunstliku viljastamise teel saadud beebid, eriti veel mitmikud, eelistatakse ilmale tuua keisrilõikega. Eks selleks, et pika ja palava ootuse peale suhteliselt suure summa eest saadud lapsukesed ikka kindlasti elusalt ja tervelt sünniksid. Et riski võimalikult vähe oleks.

Pisike emme oli raseduse 36. nädalaks sõna otseses mõttes nii pikk kui lai. Kandis kõhtu süles ning ühestki bandaažist enam abi polnud. Kaht tütrekest täis kõht väikese naise küljes elas tema enese sõnul otsekui oma enese elu. Ja samas sisendas see iseseisev elu emasse julgust võtta just nimelt loomulikkuse risk.

Kuna mõlemad plikad olid sünnihetkeks peaseisus, otsustas vapper emme ise sünnitada. Kogu sünnitus Pelgulinna haiglas võttis neli tundi. Esimesena sündis väiksem preili. Piltlikult öeldes ukse tegi lahti 46 sentimeetrit pikk ning kaks ja pool kilo suur tüdruk. Tund aega hiljem tuli 48-sentimeetrine ja kolmekilone õeke järele.

Isa ei häbene tunnistada, et oma tütardele esimest korda otsa vaadates jooksid temal, turjakal ja jõulisel mehejurakal silmist kõige puhtamad ja õnnelikumad pisarad, mida inimene üldse kogeda võib. Aga miks esimesel tütrel pärast sündimist silmist pisarad voolasid, enne kui ta isa süles tudule jäi? Aeg annab arutust ja elu seletust. Eks pisaraid ole ju mitmesuguseid.

Üks tütardest on ema, teine isa moodi, kusjuures veregrupp on mõlemal isa oma, ühel reesus positiivne, teisel negatiivne. Kolm kuud pärast suursündmust on väike emme sale, terve ja heas toonuses. Isa saab üsna palju kodus töötada, tänu sellele on nõudlikke pisipreilisid kergem teenindada. Lapsed söövad kordamööda ja lasevad öösel vaid paar tundi magada. Plikad on vahepeal ka teineteisest tüdinenud. Ja kes öösel tissi otsas magama jääb, see kaissu ka jääb. Isa vaadaku ise, kuidas mahub.

Eks isa lähebki siis vaikselt arvuti taha, et oma õnneliku pere elatamiseks tööd teha ning kirjutada ka julgustavaid kirju saatusekaaslastele. Hinges tänu doktor Sõritsale ja inglitele eesotsas Aino Järvesooga.

Kaksikuteisa: “Nüüd, kus ma neid ridu kirjutan, on mu tütred juba kolmekuused ja lalisevad minu kõrval imearmsasti. Kolme kuuga on nad vaatamata väiksele enneaegsusele oma eakaaslastele ilusti järele jõudnud ja oma sünnikaalu kahekordistanud.

Iga päev imestan ise ka, kui ilusad ja armsad nad meil välja kukkusid.

Uskumatu, kuidas laste sünd muudab inimesi. Kuidas minusugusest tuimast Eesti mehemürakast on saanud hell ja hoolitsev isa. Hommikul ärgates ei näpista ma enam ennast, et veenduda: kõik polnud vaid ilus uni, meie unistused ongi saanud teoks.

Nii ma loodangi, et minu jutustus julgustas teid kõiki. Et saite piisavalt alginfot müstilise tähekombinatsiooni IVF kohta.

Miski pole nii lootusetu ega hirmus kui alguses tundub.

Julget pealehakkamist teile kõigile!

Kui keegi tahab konsulteerida või vajab saatuskaaslasest vestluskaaslast, siis kirjutage julgelt mulle: kaksikuteisa@hot.ee ”

Algus
Esimene külastus
Peatükk naistele, kirjutatud Kaksikuteisa poolt
kuidas alustada IVF-ks valmistumist?
Peatükk meestele
Kaksikuteisa pere lugu läheb edasi...
IVF retke esimene etapp
Teine etapp
Kolmas etapp
Neljas etapp

Elite Kliinik 2009