Kliinik Elite - Ühe pere lugu

Klatš, et spermadoonoriks käivad rahahimulised joodikud, prükkarid ja muidu seiklejad, ajab Andrei Sõritsa marru. “Minul käivad siin arstid ja politseinikud – supermehed, ilusad kõik, nutt tuleb peale, et selliseid mitte võtta! Aga kui spermatosoidid pole head – no ei saa neid võtta, mis teha,” laiutab Sõritsa käsi. Mis värk selle doonorspermaga siis on?

Kliiniku “Elite” väikese köögi mõõtu toas number 17 on televiisor, videomakk, mugav nahktugitool ja ümmargune lauake. Lauakesel on paar videofilmi ja ajakirjad, mille ontlik pereisa kodus väikelaste käte eest kõrgemale pakku paneb.

Käsitöötuba

“Need on ju tüüpilised meesterahvaste jaoks mõeldud käsitööajakirjad,” pakun ma julgetest tütarlastest tehtud pilte täis ajakirju sirvides. “Kõik, kes armastavad käsitööd, saavad neid lugeda, aga siin on nad asja pärast,” selgitab doktor Sõritsa lahkelt. “Asi” on mõistagi sperma. Selle kättesaamiseks härrasmehed tuppa number seitseteist sulguvadki. “Siin on nende jaoks eraldi tualett,” näitab doktor Sõritsa, “enne peab end pesema. Siis nad vaatavad videot ja loevad ajakirju.” Kõige selle järeldusena peab eluvedelik maanduma plasttopsi (mahutab silma järgi teeklaasi jagu ollust), millele käib peale roheline kaas. Aga mis selle potsiku sees on? “Siin on lubrikant,” tõstab Sõritsa laualt kreemipudeli. “Libestaja!,” teab fotograaf Aldo. Kui libestatud, mis vaja, ja teeklaasi suurusel plasttopsikul roheline kaas kindlat peal, rändab äsjapüütud sperma kõrvaltuppa – laboratooriumisse! Kaua härrased tavatsevad toas number 17 aega veeta? Doonoritel kulub mõni minut, kinnitab Sõritsa, aga mõned, kes on tulnud siia lihtsalt uuringuteks proovi andma, istuvad nahktugitooli ja käsitöömaterjalidega toas tunni-poolteist-kaks. “Ja mõnikord ei saagi hakkama,” meenutab doktor Sõritsa üksikuid umbes tuhandest mehest, kes aasta jooksul siia tuppa asja teevad. (tagasi üles)

Spermadoonorite nõudlik ämm

Kõrvaltoas, nagu öeldud, on laboratoorium, kus töötavad kaks tublit spetsialisti: Andre Taimalu ja Pia-Astrid Ott. Proua Ott on pisike hallipäine daam. Proua Otil on vilunud lektori... või isegi logopeedi diktsioon. Musta pluusi krae on proua Otil valge kitli peale sätitud. Proua Ott pidas mõned nädalad tagasi oma 78. sünnipäeva. Tõenäoliselt pole Eestis vanaema, naist ega tütarlast, kes oleks nii palju ja nii ligidalt meesterahva seemnerakke näinud kui proua Ott. Proua Pia Oti juures on käinud õppimas enamik Baltikumi spermauurijaid. Kõiki ruumis number 17 antud proove analüüsib proua Ott mitu korda. Aga see pole kaugeltki tema ainus ülesanne. Proua Ott on inimene, kes annab oma naiseliku silma ja vaistuga igale spermadoonorikandidaadile esimese hinnangu. Väga sageli jääb see ka viimaseks. “Me hindame ka seda (proua Ott vaatab sügavalt silma – R.K.), mis ei ole päris nõutud. Me vaatame alati välimust, välist korrektsust, olemust – milline inimene on!” selgitab proua Ott. “Et kui ma tulen doonoriks, peaksin panema lipsu ette?” pärin ma ja üritan käega kolmepäevast habemeädalat varjata. “Jaa!” ütleb proua Ott punastamapanevalt. (tagasi üles)

(noh... päris nii see kah just pole - ei ole vaja ei ülikonda ega lipsu...)

Sperma – reetlik ollus

Hiljem, omavahele jäädes, seletab doktor Sõritsa rahulolevalt: “Kõigepealt proua Ott vaatab, kas mees meeldib. Kui näeb, et ei sobi, leiab ta anamneesi võttes põhjuse ära öelda: teil on, teate, sellised asjad... Pole mõtet vaadata spermat inimesel, kellest on näha, et ta doonoriks ei kõlba!” Sperma vaatamine praagib välja suure osa neist, kes proua Oti naisesilmaga hinnates doonoriks justkui sobivad. “Meil tegelikult pole vaja, et mees üldse midagi räägiks,” selgitab doktor Sõritsa seemnevedeliku reetlikku omadust. “Sperma on samasugune organismivedelik nagu veri, mille järgi võib järeldada, kas inimesel on kõik korras.” Doktor Sõritsa jutt ei jäta kahtlust: vilunud silmale paljastab sperma kompromissitult, on mees terve või ei. Muidugi ei saa paljalt seemnevedeliku pealt ennustada, kas sperma küsitavas kvaliteedis on süüdi härrasmehe kehv toitumus, pikaajaline viinavõtmine, stress või mõni konkreetne kuri tõbi. Aga põhimõttelisele küsimusele – on mees terve või ei! – annab seemnevedelik vastuse küll. (tagasi üles)

Julm, kuid vajalik detsimeerimine

Kui doonorikandidaat on nägus, viisakas, vaimselt ja füüsiliselt terve – alles siis asub proua Oti vilunud silm määratlema sperma enda kvaliteeti. Katsesõel, mille spermadoonor ja tema kõnealune vedelik läbima peavad, on tihe. Sajast doonorikandidaadist tunnistatakse kõlbulikuks keskmiselt kümmekond. “Neid, kes käima hakkavad, jääb järgi neli-viis,” hindab proua Oti kolleeg Andre Taimalu. Sellest hetkest, kui mees toast number 17 väljudes rohelise kaanega purgi proua Otile ulatab, peab kuluma veel pool aastat – alles siis võib hakata doonori spermat rasestamiseks pakkuma. Nii pikk ajavahe on vajalik välistamaks sperma kaudu naisterahva nakatamise. “Meil ei ole, ptui-ptui-ptui!” sülitab doktor Sõritsa kurja peletades kolm korda üle õla ja koputab igaks juhuks veel ka laua peale, “ühtki juhtumit, et me kanname üle mingi haiguse. Ja see on kõige olulisem. (tagasi üles)

Kuidas “mehed” ujuma pannakse

Sperma kvaliteedi uurimine – proua Oti elu- ja igapäevatöö – käib nii. Kõigepealt – kogu seda kisselli, mille mees osavalt manipuleerides teeklaasi suurusesse topsi lennutab, pole mõtet uurida. Pilk tasub peale visata viljastamisvõimelistele spermatosoididele – “meestele”, kes saba jaksavad liigutada. vaatamisvääriliste “meeste” väljameelitamiseks kasutakse swim-up süsteemi. Spermat lahjendatakse sabaga meestele sobiva söötmega, see on selline toitevedelik – et mehed nälga ei jääks – pannakse siis sigaritupe kujulisse katseklaasi ja tsentrifuugitakse – tehakse hästi kiiret karusselli. Spermatosoidid – muust supist raskemad poisid – vajuvad alla. Ülalpool olev puljong kallatakse välja, uus pannakse asemele. Taas karussell. Niimoodi pestult ja raputatult pannakse mehed soojakappi – kodused 37 kraadi Celsiust sees – tunnikeseks muhenema. Katseklaasi – ikka sellesama sigaripinali-kujulise – alumisse otsa on karusselli keerutamise tulemusel moodustunud midagi surnuaia taolist – siit leiab liikumisvõimetuid spermatosoide, poiste kinnikleepunud kolooniaid, teisi rakke ja muud sodi. “Elusad” mehed – need, kel saba taga ja kes viitsivad seda ka liigutada – hakkavad mööda katseklaasi edasi-tagasi, üles-alla sebima. Justkui ajaks omi asju, aga tegelikult päris sihitult. No ja sealt ülemistest kihtidest neid mehi siis mikroskoobi alla panekuks püütaksegi – neid, kel hing sees ja kes kogemata püüdmise ajaks ülesse ujunud. Neist meestest tehakse mitut masti preparaate. (tagasi üles)

Kokkukleepumine – viljastamise vaenlane

Proua Ott juhatab mind binokulaari taha istuma. Binokulaar – see on nagu tavaline mikroskoop, ainult et torusid, millesse piiluda, on kaks, sisse kiigates näeb kolmemõõtmelist pilti – umbes nagu vaataks ülalt akvaariumisse. Esimene preparaat on valmistatud spermatosoidide arvu määramiseks. Vaateväli on jagatud ruutudeks – loenduskambriteks. Vaatad järele, palju ruudus mehi on, ja arvutadki hulga kokku. Meestega on tehtud nii, et nad ei sibaks. No ja seal nad siis istuvad – nagu riisiterad, niit taga. Või nagu väikesed kurgid, nöör hännaks – millist suurendust parajasti kasutad. Proua Ott sätib alla järgmise preparaadi. Siin on poistel elu sees. “Liiguvad?” nõuab proua Ott. “Liiguvad!” kinnitan takka, “justkui ebaproportsionaalselt pikkade ja peenikeste sabadega konnakullesed.” Proua Ott noogutab rahulolevalt ja juhendab edasi: “Vasakul on suur konglomeraat!” Tõepoolest, kella numbrilaua järgi orienteerudes on seitsme kohal liikumatu spermatosoidide kogumik. Mehed on hunnikus koos justkui autod parklas. “Niisugust asja – kokkukleepumist – ei tohi olla,” õpetab proua Ott, “see on meie töö vaenlane!” “Need tuleb lahti kiskuda ja siis kasutada,” teab doktor Sõritsa rohtu. Loomulikult, kas siis mehed, kel pead-sabad koos, viljastamisega hakkama saavad! (tagasi üles)

Kahe sabaga kulles

“Nüüd panen teile suurema suurenduse,” kruvib proua Ott spermatosoidid silmadele lähemale. Poisid, suuremad kui enne, sebivad kes kuhu. Ühel naljatilgal on kaks saba! Meenub ammu gümnaasiumis õpitu: kahe sabaga spermatosoidid on kuukalal ja opossumil. Et mida siin siis nüüd õigupoolest näidatakse? “Täiesti võimalik,” tunnistab proua Ott kahesabalised inimese spermatosoidid tõelisuseks, “defektsuse hindamiseks on veel eraldi preparaat.” See kino, mida mina näen, on mõeldud poiste liikumise kindlakstegemiseks. Sebimise järgi jagatakse mehed nelja rühma. “Kõige paremad on need, kes lähevad ühesuguste liigutustega kõrvalekaldumatult ja sirgelt läbi vaatevälja,” tutvustab proua Ott poiste kõnnakuid. Teised on siis laisemad, aeglasemad, vahelduva aktiivsusega või teevad ühe koha peal ringe nagu jookseks staadionil. Kolmandad mehed vaid värisevad, ei kihuta kuhugi. No ja neljandad püsivad paigal nagu sambad. Proua Oti soov on see, et esimesi – neid kindlat marsruuti pidid rändavaid – oleks mitte vähem kui veerand. (tagasi üles)

Defektsuse määramiseks peab võõpama

Igat masti rahvast satub silma alla – mõned mehikesed on end kerra tõmmanud ja näevad välja nagu teokojad. Neist enam asja ei saa, teab proua Ott. “Aga muidu võib sellise pildiga rahul olla,” hindab proua Ott selle sperma vähemalt liikuvuse koha pealt normaalseks. Veel uurib proua Ott kindlasti spermatosoidide morfoloogiat – selleks tehakse taas uus spetsiaalne preparaat, kus poisid paigale kamandatakse ja ära värvitakse, nii et pea üks ots on roheline, teine ots punane. Sedasi võõbatult on defektsed tegelased hästi äratuntavad. Proua Ott joonistab märkmepaberile perfektse ovaali – selline on normaalse spermatosoidi pea. Seevastu äraspidise pirni kujulised mehikesed pole kiita. “Normaalse kujuga spermatosoide ei tohiks olla vähem kui 14 protsenti,” juhendab proua Ott. On ka seisukohti, et ei tohi olla alla 5 protsendi, aga proua Otile sobib see 14-protsendi seadus rohkem. Muide – kõik see õnn, mida näidati, kuulus ühele ja samale mehele! (tagasi üles)

Normaalseks loetakse ideaalseid

Millised peavad siis lõppude lõpuks spermatosoidid olema, et proua Ott nendega rahule jääks? Vastus on aimatav. “Normaalseks loetakse ideaalseid,” teatab proua Ott rahulikult. Kuidas proua Oti hinnangul normaalse spermaga mehi portreteerida? “Need ei ole supermehed,” kinnitab doktor Sõritsa, “aga neil on hea bioloogiline materjal.” Ja doktor Sõritsa jutustab: tuleb siia heast tahtest mees, pereinimene, kolm lapse isa, naine tegi hiljuti abordi – normaalne mees, sperma töötab, aga doonoriks ei kõlba – nii hea seemnevedelik ei ole! “Mul käivad siin arstid ja politseinikud – supermehed, ilusad kõik, nutt tuleb peale, et selliseid mitte võtta! Aga kui spermatosoidid pole head – no ei saa neid võtta, mis teha,” kurdab doktor Sõritsa, Nende tervis, keda saab võtta, kaardistatakse täpselt ülesse. Kliinik peab suutma ka aastakümnete pärast tõestada, et naine sai terve mehe töötava sperma. (tagasi üles)

Meeste tabel

Kui abielupaar, kellel ei õnnestu mehe viljatuse tõttu lapsi saada, või lesbipaar (Eesti seadused ei keela üksikul naisterahval doonorispermaga last muretseda) saabub spermasooviga kliinikusse, näidatakse neile doonorite kaarti. Naine, tahab ta seda või mitte – peab ütlema selle doonori numbri, kelle spermaga ta tahab saada viljastatud. Mõned naised ütlevad doonori järjekorranumbri huupi ega huvitu andmetest sugugi. Sagedamini uuritakse aga spermadoonori strateegilisi näitajaid põhjalikult. Lehelt saab teada doonori vanuse, pikkuse, kaalu, juuste ja silmade värvi, rahvuse, kas mees kannab prille või ei, on ta abielus ja laste isa, milline on tema veregrupp ja Rh faktor ning haridus. Kaardil, mida mulle näidatakse, on kõik mehed kõrgema haridusega. “Tahetakse, et laps oleks ilus ja tark,” selgitab doktor Sõritsa ja muigab “isa haridus muidugi ei loe, ka professoril võib võtta loodus puhkust!” Ilu koha pealt valitakse teinekord hoolega, haruldane pole paari küsimus: kas number selle ja selle andmete juurde ei saaks number sellelt ja sellelt rohelisi silmi tõsta. No ei saa! Tegelikult ei saa arstid lapse sugugi määrata, ammu siis juuste- või silmade värvi. Veregrupi, vaat selle võib küll paika ajada. Mõnel korral on tahetud doonorispermat tellida koguni välismaalt – et laps tuleks ikka puhast tõugu eurooplane. Muide – haridusest on spermadoonorile niipalju kasu, et kõrgharidusega seemnevedeliku annetajale hüvitatakse aja- ja reisikulud 600 krooni ulatuses ühe topis kohta, keskharidusega doonori taks on 400 krooni. (tagasi üles)

Ei Eesti kodanikele

Spermadoonor number viie kõrval on kiri: “Ei Eesti kodanikele!” “Temal on Eestis juba laste arv täis,” juhatab doktor Sõritsa, “Seaduses on lubatud ühest doonorist kuus last.” Aga Lätis võib tal veel kuus last olla, või Leedus – katoliiklikul maal, kus doonorispermaga viljastamine keelatud. “Temal on hea efektiivsuse tase,” kiidab doktor Sõritsa number viit. “Tavaliselt me ei kogu ühest doonorist nii palju, aga tema on tihti käinud ja tal on head näitajad.” Nojah, number ees ja taga asuvate doonorite number on midagi kolmekümnega. Kas mees, doonorikoodiga viis, teab, et tal on Eestis kuus last? “Ei,” vastab doktor Sõritsa kiiresti. Eesti seadused keelavad doonoril pärida oma laste kohta. Kui näiteks Ühendriikides võib teha spermadoonori lepingu, mis lubab sperma annetajal lapsega koguni kohtuda, siis Eestis on rohelise kaanega topsi üleandmine viimane, mida mees oma sperma saatusest teab. (tagasi üles)

Külmad poisid

Üldjuhul on sperma saatus see, et ta satub rohelise kaanega topsist etiketiga kirjatud plastampulli, mis viiakse keldrisse, kus väärt kraam peidetakse ühte viiest piimanõud meenutava tünni sisse. Tünnis on vedel lämmastik, miinus 196 kraadi. “Pista sõrm sisse – see kukub otsast,” on doktor Sõritsa sperma säilitustingimustega rahul. Andre Taimalu, hariduselt bioloog, näitab ampulle külmutatud spermaga. Bioloog Taimalu: “Ampullis on pool milliliitrit seemnevedelikku, see tähendab, et siin võib olla üle kümne miljoni spermatosoidi!” Üks ampull võrdub üks doos. Kaua külmutatud sperma säilib – seda ei tea keegi. “Elite” kliinikus hoitakse spermat kuni viis aastat, tegelikult säiliksid vedelas lämmastikus külmutatud spermatosoidid vist igavesti. Keldrist tagasi tulles näitab doktor Sõritsa spermadoonori abil elu saanud laste piltidest – vanemad vabatahtlikult saadavad – kokku lõigatud plakatit. Ilusad terved lapsed, palju on mitmikuid – täpse ja kontsentreeritud töö tulemus. Kui naine on terve ja suuteline lapsi saama, peab ta hiljemalt neljandal korral rasestuma. Doonorisperma abil sünnib Eestis aastas keskmiselt 40 last. Lahkumisele sättides vaatab doktor Sõritsa mulle ja fotograafile kavalalt otsa: “Noh, kas hakkate ka doonoriteks? Senini pole ükski ajakirjanik, kes siin on käinud, selle sooviga tagasi tulnud.” “Ma olen liiga vana,” leiab 40. eluaasta ületanud fotograaf kiire vabanduse. Nojah, ja mina pole kindel, et proua Ott ei hakka pärast esimest pilku otsima põhjust äraütlemiseks. (tagasi üles)

Käsitöötuba
Spermadoonorite nõudlik ämm
Sperma – reetlik ollus
Julm, kuid vajalik detsimeerimine
Kuidas “mehed” ujuma pannakse
Kokkukleepumine – viljastamise vaenlane
Kahe sabaga kulles
Defektsuse määramiseks peab võõpama
Normaalseks loetakse ideaalseid
Meeste tabel
Ei Eesti kodanikele
Külmad poisid

Tagasi Üles

Elite Kliinik 2009

Spermapank ajakirjanduse silmade läbi. Spermadoonoriks kõlbab vaid iga kümnes mees.