Munaraku
doonorlus
ilmus "Eesti Ekspressis"
Lehele lisatud
24.05.2005
Tartus paiknev Elite kutsub
doonoriks kuni 30 aastasi terveid naisi, kel on vähemalt keskharidus ja
kes on sünnitanud terve lapse. Hüvitis 10 000 krooni.
“Alati on tore, kui sulle raha makstakse. Aga see ei
olnud peamine motiiv,” ütleb 20. eluaastates munarakudoonor Doris
(siin ja edaspidi naiste eesnimed anonüümsuse huvides muudetud). “Kõige
tähtsam oli teha midagi erilist. See oli minu jaoks väga enneolematu.
Enesekiituse tunne sinna kõrvale. Tahtsin iseendale tõestada, et ma olen
nii terve, et suudan teist inimest oma tervisega ravida.”
Elite Kliinikus saavad abi naised, kel kas haiguste
või kõrgema vanuse tõttu õnnestub rasestuda vaid doonormunarakkude abil.
Kehavälise viljastamisega tegelevad küll ka kaks riiklikku asutust, kuid
kummaski pole seni doonormunarakke kasutatud.
Kõik doonoriga seotud kulutused maksab kinni naine,
kes vajab doonormunarakku. Arstidel on vaid vahendaja roll. “Me ei osta
siin munarakke,” kinnitab Eesti viljakaim “katseklaasilaste isa”, Elite
kliiniku juhataja dr. Andrei Sõritsa. “Kompensatsiooni
aktsepteeritakse üle maailma selle eest, et doonorid kaotavad aega ja
taluvad teatud ebamugavusi.“
(tagasi üles)
Sähke rakud, raha siia?
Ruttu-ruttu-ruttu, raha mulle, rakud sulle - selline suhtumine pole
munarakudoonorluse puhul võimalik.
Esmalt täitis Doris põhjaliku ankeedi. Vanavanemate haigusteni jõudes
oli ta rõõmus, et vastusevariantide hulgas leidus ka “ei tea”. Talle
tehti uuringud, et kontrollida, kas ta on suguhaigustest prii ja muidu
terve.
Kuus kuud hiljem lappas üks lastetu paar
munarakudoonorite ankeete, kus ridamisi kirjas faktipuru: vanus, pikkus,
kaal, juuste ja silmade värv, nahavärv, veregrupp, reesusfaktor, rahvus,
haridus, perekonnaseis, laste olemasolu. Kõik.
Paar valis välja just Dorise ning algasid
ettevalmistused munaraku siirdamiseks. Esmalt tuli häälestada mõlema
naise menstruatsioonitsükkel samale lainele, et munarakkude küpsedes
oleks emakas valmis neid vastu võtma.
Dorise ettevalmistus kestis poolteist kuud. “Alguses
sõin pool aega oma tavalisi antibeebipille, millega saab kenasti tsüklit
nihutada. Teise poole aega tarvitasin ravimeid, et korraga valmiks
rohkem munarakke. Alguses pihustasin ninna aerosooli, siis pidin
poolteist nädalat iga päev endale mingit rohtu kõhtu süstima,” kirjeldab
Doris.
Uuringute ja siirdamiseks ettevalmistuse tõttu käis
Doris kliinikus neli korda. Viiendal korral oli aeg “saaki koristada”:
arst tõmbas süstlanõelaga välja küpsenud munarakud. Ikka läbi tupe, ei
mingeid auke kõhus. Üldnarkoosis magav Doris ei tundnud kogu protseduuri
ajal midagi. “Hommikul läksin kliinikusse, lõuna ajal jalutasin omal
jalal koju. Pärast narkoosi oli kergelt ebamäärane olek, aga mitte
ebameeldiv,” kirjeldab Doris.
Ja edasi? Rohkem Doris ei tea, ei saa kunagi teada.
USAs ja veel mõnes riigis võib lastetu paar näha
väljavalitud munarakudoonori fotosid, temaga kokku saada, doonor võib
käia isegi lapse sünnipäeval. Eesti seaduste järgi jääb doonor
anonüümseks. Erandiks on vaid lähimast lähimad sugulased: tütar võib
loovutada munaraku emale ning õde õele.
Doris ei tea sedagi, kui palju munarakke temalt
võeti.
( Keskmine „saak“ on 10-15 tükki.)
Doris ei tea, mitu last ilmale tulnud tänu tema
antud munarakkudele.
(Eestis tohib ühe doonori munarakke või spermat
kasutada kõige rohkem kuue lapse saamiseks.)
Ja ta ei tahagi kõike seda teada. Dorisele piisab
ettekujutusest, et tänu tema munarakkudele sai tõeks mõne viljatusravi
vajanud naise unistus lapsest. “Mina olen oma ravimi andnud ja sellega
on kõik,” ütleb Doris.
(tagasi üles)
Kohting katseklaasis
30. eluaastates lastetu Marge esitas munarakudoonorile ainult
kaks tingimust: et tal poleks punaseid juukseid ega pruune silmi. “See
ei haakuks ei minu ega mehe välimusega, siis oleks laps olnud nagu
käopoeg või -tütar,“ seletab Marge.
Nädal enne siirdamist jättis Marge päevapealt
suitsetamise maha. Varem tõmbas ta ikka paki päevas, niimoodi kümme
aastat.
Marge mees eraldus kliinikus omaette tuppa ja tegi,
mis vaja. Mehe seemnest eraldati kõige elujõulisemad spermapoisid ja
viidi katseklaasis kokku doonori antud munarakkudega. Hästi läks:
munarakud hakkasid jagunema ja tekkisid embrüod.
Mõni päev pärast “katseklaasikohtingut” viidi embrüod
tupe kaudu Marge emakasse. Tuimestust polnud vaja, sest see pole valus.
“Põhiline ebamugavus on pissihäda: sinna peab minema täis põiega, sest
nii tõusevad vajalikud organid paremini esile,” sõnab Marge.
Margel vedas: siirdamine õnnestus kohe esimesel
katsel. Hiljem ultraheliaparaadi all lesides sai ta teada lisaboonuse:
sündimas on kaksikud, üks neist poiss ja teine tüdruk!
Paraku aga õnnestub vaid 30-40 protsenti munaraku
siirdamisest. Nii et 2/ 3 naisi peavad teekonda oma lapseni alustama
otsast peale.
Või - kas võõrast munarakust alguse saanud laps ikka
tundub päris o m a? “Muud pole teistmoodi kui see, et ma oma geene ei
saa edasi anda. Aga ma püüan positiivselt suhtuda. Mida see põdemine
annaks? Praegu on meeletu õnn ja rõõm. Panen käe kõhule ja lihtsalt
naudin,” ütleb Marge, kes ootab sellelt suvelt kaksikute sündimist.
„ Ta on minu! Esimesest hetkest, kui ma teda
ultraheliekraanil nägin. Laps ju kasvas minu sees, mina ta ju
sünnitasin, mina teda imetasin,” kinnitab Külli.
Alla-kolmekümnene naine, kel ei õnnestunud rasedaks jääda probleemi
tõttu, mis tavaliselt tekib üle-neljakümnestel: munasarja reservi
langus.
„ Ma olen küllalt tugev inimene, aga teadasaamine, et
on vaja doonorit, oli hirmus lööök. Nutsin kangesti. Midagi hullemat enam
elus tulla ei saa, kui see on üle elatud. Või... hullem oleks ainult
see, kui lapsega midagi halba juhtuks,“ ütleb Külli. Kelle poeg on terve
kui purikas ja täpselt issi nägu.
“Kui laps sündis, siis igal õhtul ja hommikul tänasin
mõtteis seda inimest, kes mind aitas. Praegu tuleb see harvem meelde,
laps on juba suurem. Aga ikka vahel mõtlen, et on ikka häid inimesi,”
ütleb Külli.
Munarakudoonor saab olla ka naine, kes vajab ise
rasestumiseks arstide abi. Nagu 30 eluaastates Katrin, kelle
munarakkudega on kõik korras, kuid need ei jõua emakasse, sest munajuhad
on läbimatud.
Loomulikul teel üritas Katrin rasedaks jääda kuus
aastat. Muuhulgas otsis ta abi kolmelt sensitiivilt, kes kõik lahkel
keelel lubadusi jagasid. “Üks neist luges soolale sõnad peale ja laskis
mul soolavanne teha. Sellest oli vähemalt niipalju tolku, et ma võtsin
seitse kilo kaalust maha,” muigab Katrin. “Ülejäänud sensitiividest
polnud mingit tuge. Nad ei küsinud küll astronoomilisi summasid, midagi
sadades kroonides. Lihtsalt ajaliselt läks see palju maksma, kaotasin
palju aastaid.“
Nüüd on Katrin ühe lapse ema ning uuesti rõõmsalt
rase. Eesti väiksust arvestades võib vabalt juhtuda, et ta satub näiteks
vesivõimlemise tunnis kõrvuti sulistama teise rasedaga, kelle kõhus
kasvav laps on alguse saanud samuti just Katrini munarakust.
Ent Katrin kinnitab, et ta ei mõõda sellise otsiva
pilguga ei teisi rasedaid ega ka väikelapsi. “See võimalus on
kaduvväike, et ma ennast mingis võõras lapses ära tunnen. Vahel olen
mõelnud, missugune ta võiks välja näha. Mingi ebaterve uudishimu korraks
tekib, aga kaob kohe. “
(tagasi üles)
Kahepeale rasedaks jääda on odavam
„Ma ei müü raha pärast seda rakku,” kinnitab Katrin.
“Esimene põhjus on see, et ma tean, kui kurb tunne see on, kui tahad
hirmsasti last, aga ei saa. Alles teine põhjus on raha, et see teine
naine aitab kinni maksta minu kunstlikku viljastamist.“
Kui esimesel kunstliku viljastamise korral õnnestus
Katrinil kohemaid rasedaks jääda, siis teise lapse ootele jäi ta alles
kolmandal katsel. Kõigil neljal korral leidus alati ka mõni naine, kes
soovis saada tema munarakke. Nii kulus Katrinil endal iga kord “vaid”
18-19 000 krooni, et maksta siirdamise ning sellele eelnenud ja
järgnenud ravi eest. Täpset summat pole Katrin kokku löönud, meelega ei
ole.
Seda ei ole teinud ka Marge, kes põhjendab: “Mis see
teadmine mulle annab, nagu paneks lastele hinnasildi külge.“ Umbkaudset
summat Marge siiski teab: kunstlikule viljastamisele eelnenud kolme
aastaga kulus tal 100 000 krooni ringis erinevate naistehädade raviks.
Üks raviti välja, teine-kolmas tulid asemele. Kui viimaks selgus, et
Marge enda munarakud ei ole eriti elujõulised, otsustas ta kasutada
doonorrakku.
Elite kliinikus maksis Marge doonormunaraku, enda
ettevalmistuseks kasutatud ravimite ja siirdamise eest kokku 30 000
krooni. “Oleks võinud ka 70 000 minna, kui ma oleksin võtnud doonori,
kes ei tee endale kunstlikku viljastamist. Selliseid oli Sõritsal kohe
kaks tükki. Aga koos mehega otsustasime oodata ja võtta programmis
osaleja, siis kulutused jagunesid. See oli odavam variant,” seletab
Marge.
Jooksvalt suutsid Marge ja tema mees ise maksta, vaid
siirdamiseks pidid nad laenama osa summast Marge emalt. Nüüd on võlg
makstud.
(tagasi üles)
-196 kraadini külmutatud õlekõrs
Munarakudoonorluse teeb keerukamaks, et kui emb-kumb naine jääb haigeks,
tuleb kõike otsast alata. Kuna kord külmutatud munarakud enam ei
viljastu, ei saa neid sama lihtsalt “panka panna” nagu spermat.
Doonorspermat võib rahumeeli hoida kuus kuud
külmutatuna “karantiinis” ning seejärel teha doonorile uuesti
suguhaiguste uuringud. Kui HIV-test on jätkuvalt negatiivne ja muudki
näitajad korras, võib sperma üles sulatada ja kasutusele võtta.
Tavaliselt siirdatakse korraga kaks embrüot, et
suurendada õnnestumise tõenäosust, kõige rohkem kolm. Kui mõni veel üle
jääb, pannakse see küll tavaliselt külma. Täpsemalt: embrüod pistetakse
plastikust kõrre sisse, kõrs omakorda suurde piimaplekile
sarnanevasse termosesse, mis on täidetud -196 kraadini jahutatud vedela
lämmastikuga.
Külmutatud embrüote sulatamine ja kasutamine uueks
siirdamiseks on lihtsam ja odavam kui uuesti nullist alustamine. Kuid
just parema tõenäosuse nimel otsustas kolmandale kunstliku viljastamise
katsele läinud Riina (44) valida uue doonori, kellelt võeti
värsked munarakud. „Aga kui sõitsime siirdamisele, siis doktor ütles, et
pean teid kurvastama: embrüod ei arene. Ma olin nii kurb!“
Nii soostuski Riina haarama kõrrest, kus olid
eelmisest siirdamisest üle jäänud embrüod.
„Jalutage 3-4 tundi, me sulatame teie embrüod üles,“ soovitas arst.
Jalutuskäigult naastes kuulis Riina: kõrres olnud kahest embrüost on üks
sobilik.
„See mulle istutatigi ja nüüd on ta mul vankris!“ rõõmustab Riina oma
esiklapse üle. “See on niisugune ime!”
Paarikuine roosa ime lisab oma eksperthinnangu: “ÄÄÄÄÄ!”
(tagasi üles)
Tagasi Üles
|
