Kliinik Elite - munarakudoonorlus
1. Tingimused munarakudoonorile:
- vanus kuni 30 eluaastat
- terve naine, kes ei põe geneetilisi või infektsioonhaigusi
- vähemalt keskhariduse olemasolu
- sünnitanud terve lapse
Doonori isikuandmeid ei avalikustata.
Retsipiendid saavad näha vaid doonorite teatud füüsilisi ja kliinilisi näitajad (kaal, pikkus, silmade ja juuste värv, veregrupp, reesusfaktor), haridust ja rahvuslikku kuuluvust.
Doneerimise fakti kusagil haigusloos ei fikseerita - info ei välju Elite kliinikust.
2. Info munarakudoonorluse kohta
Munarakudoonorlus kui ravimeetod on välja töötatud nende
naiste jaoks, kellel endal munarakke ei teki, ent see meetod sobib ka geneetiliste
haigustega naistele, kes kardavad haiguse edasikandumist oma lastele.
Keskmiselt 1-3%-l naistest ei ole munasarjad kunagi toiminud või on lakanud toimimast elu jooksul. Selline probleem võib esineda ka noortel naistel.
Vastavalt Eesti seadusandlusele on munarakke lubatud kasutada 18-50-aastaste naiste raviks.
Munarakudoonoriks olles on primaarne võimalus aidata teist inimest – teha kellelegi head, muuta tundmatu abivajaja elu (Donare (ld. k) - annetamine, kingitus, heategevus).
Doonori võimuses on kinkida uus elu. Seda eesmärki peavad silmas ka enamus meie munarakudoonoritest.
Enamus Elite kliiniku patsientidest on eestlased, on aga ka naisi Balti riikidest, Skandinaaviast ja mujalt Euroopast.
Kui munarakudoonorlust ei eksisteeriks, ei oleks teatud peredel üldse võimalust lapsi saada.
Doonorluse eest makstav hüvitis on tasu naise aja ja töölt puudumise eest, samuti kompensatsiooniks võimalike kulutuste eest (transpordikulud jms).
Munarakud ei ole kaup, kompensatsioon ei sõltu munarakkude arvust.
Munarakke ei müüda välismaale ega teistele kliinikutele. Vastavalt seadusele on need ette nähtud naiste viljastamiseks, kellel on selleks näidustused.
Dr. Andrei Sõritsa juhtimisel on Tähe ja Elite kliinikus teostatud ligi 100 analoogset protseduuri, tüsistusi (nagu näiteks verejooksud, põletikud jne) ei ole kordagi esinenud. Statistika põhjal võib öelda, et tüsistused tekivad harva ja meditsiinilist abi vajab keskmiselt üks patsient tuhandest.
Munasarjades on kümneid tuhandeid munarakke, millest umbes 500 munarakku küpseb elu jooksul. Protseduuri käigus kogutakse doonorilt keskmiselt 10-15 munarakku. Seega on väär arvata, et munarakud võiksid otsa lõppeda. On teada, et naistelt on võetud kehavälise viljastamise jaoks munarakke isegi 40 ja enam kordi.
Doonorlus on vabatahtlik, doonor võib doneerida üks kord, aga ka 3-4 korda aastas. Ühest doonorist on seaduse järgi lubatud eostada mitte üle kuue lapse.
Munarakud võetakse munasarjadest. See protsess toimub narkoosi all, et välistada doonoril igasugused negatiivsed emotsioonid seoses võimaliku valuga (kuigi osa programmis osalenud naistest ei soovi narkoosi munarakkude võtmise ajaks – protseduur ei ole traumeeriv ja on piisava rahustava toimega ravimeid, et protseduuri läbi viia).
Protseduur on lühiajaline ja kestab 5-10 minutit. Selle järgselt ärkab naine koheselt. Kuna protseduur on lühiaegne, siis meie praktikas ei ole seoses narkoosiga tüsistusi esinenud.
Munaraku võtmine ei kahjusta ega traumeeri emakat. Kui doonor soovib edaspidi ise sünnitada, siis tema võimalus rasestumiseks, lapse kandmiseks ja sünnitamiseks ei kahjustu ega vähene.
Samuti ei ole ohtlikud umbes kuu aja jooksul manustatavad ravimid (manustatakse nina kaudu ja süstides naha alla) – teaduslikud uuringud on näidanud, et nende kasutamisel ei teki hormonaalseid häireid ega vähki. Need on naiste enda hormoonid ja vahetevahel võivad need mõjuda isegi positiivselt naise tsükli regulatsioonile.
Munarakudoonoriks olemine ei takista doonoril hiljem sünnitada.
Rasestuda võib kasvõi järgmisel kuul. Ka doonorluse ajal võib rasestuda ja kui doonor ei soovi ise rasestuda, tuleb kasutada vahekorra ajal preservatiivi.
Munarakudoonorluse puhul ei ole niivõrd oluline mitte retsipiendi (naine, kellesse siirdatakse doonorilt saadud munarakust tekkinud embrüo) vaid munarakudoonori vanus.
Kõige sobilikumaks on osutunud alla 35-aastastelt naistelt saadud munarakud. Kuid meie ootame naisi vanuses kuni 30 eluaastat.
Munarakudoonorlus ei ole lihtne protseduur - munarakudoonorid peavad saama samasuguseid ravimeid ning neid tuleb enne munarakkude kogumist samamoodi jälgida. Sageli on nad patsiendi sugulased.
Kõiki võimalikke doonoreid tuleb ka uurida geneetiliste ja viirushaiguste esinemise suhtes.
Samaaegselt munarakudoonori ettevalmistamisega munarakkude kogumiseks valmistatakse retsipient hormoonravi abil raseduseks ette.
Doonorlus on üles ehitatud aususe printsiibil. Meie jaoks on väga oluline, et munarakudoonorluse abiga sündiv laps on terve, ei põe kroonilisi haigusi ja pere, kuhu ta sünnib on igati rahul, et on pöördunud oma probleemiga meie kliinikusse.
Senini pole meil ühtegi pretensiooni seoses doonorluse abil sündinud lastega ette tulnud.
Doonoril on ka moraalne vastutus – oluline on retsipiendile mitte edasi anda sugulisel teel levivaid haiguseid. Seoses sellega ootame me doonoriteks naisi, kellel on ainult üks seksuaalpartner ning kes ei ole põdenud sugulisel teel levivaid haiguseid.
Ka doonorluse programmis osaleval doonoril tuleb omalt poolt toimida õigesti ja vastavalt arsti juhendamisele, sest sellest sõltub tulemus, mida retsipiendi pere väga ootab. Siin ei ole ebaolulisi asju.
Sellest, kui täpselt
doonor kasutab ravimeid, sõltub munarakkude kvaliteet ja sellest otseselt
retsipiendi šanss rasestuda.
Tagasi üles
3. Munarakudoonorluse üldskeem:
Doonoril:
Ravikuur, stimuleerimaks mitmeid munarakke küpsema (GnRH agonistid (suruvad kõigi teiste hormoonide aktiivsuse alla) tavaliselt 2 nädalat enne gonadotropiinide manustamist ja gonadotropiinid stimuleerimaks folliikulite kasvu ja kutsumaks esile ovulatsiooni.
Transvaginaalse ultraheli (2-3 korda tsükli jooksul) ja mõnikord ka veres hormoonide tasemete määramisega jälgitakse folliikulite kasvu, individualiseeritakse ravimidoosid ja välditakse tõsiseid kõrvalmõjusid.
Munarakkude aspireerimine, tavaliselt lokaalse anesteesia all olles - abiks ultraheli ja kogutakse tupe kaudu (32-36 tundi peale viimast hormoonisüsti).
Viljastamine - doonorilt saadud munarakud ja retsipiendi meespartneri seemnevedelikust puhastatud liikuvad spermatosoidid viiakse üheks ööks kokku ja viljastumist kontrollitakse järgmisel päeval mikroskoobi all (pronukleuste ja polaarkehade arvu).
Retsipiendil:
Eelnevad uuringud, mis kinnitavad ovulatsioonide puudumist.
Mitmepäevase kestusega hormoonasendusravi, et retsipiendi emaka limaskest embrüo kinnitamiseks ette valmistada - manustatakse östrogeeni ja progesterooni, mis tekitavad organismis normaalset rasedustsüklit imiteeriva olukorra.
Kvaliteetsete embrüode (mitte üle kolme) siirdamine naise emakasse transvaginaalselt ultraheliga jälgides (ülejäänud kvaliteetsed embrüod tavaliselt külmutatakse juhuks, kui antud korral naine ei rasestu).
Raseduse tekkimise kontrollimine ja jälgimine.
tagasi üles
4. Informatsioon munaraku retsipientidele
Doonori munarakke vajavad naised juhul, kui enda munasarjad neid ei produtseeri
või esineb munasarjade alatalitlust.
Vajadus doonori munarakkude järele võib tekkida ka seoses kõrgema vanusega. Samuti juhtudel, kui oma munarakkudest ei õnnestu korduvalt saada head embrüot ja rasestuda. Samuti selleks, et vältida pärilike haiguste ja geneetiliste defektide ülekandmist järglastele.
Meie doonorid on terved naised vanuses 20-34 aastat. Enamikul meie kliiniku doonorikandidaatidest on pere ja lapsed ning stabiilne rahaline sissetulek.
Doonorikandidaate uuritakse põhjalikult ja välistatakse pärilike geneetiliste haiguste kandjad.
Me ei kasuta doonoritena naisi, kelle peres on südamehaiguseid, vähktõbe, alkoholismi, narkootiliste ainete tarbimist ning psühhiaatria valdkonda kuuluvaid probleeme.
Samuti välistatakse doonorikandidaadid, kellel esinesid abieluvälised seksuaalsuhted ning sugulisel teel ülekantavad haigused.
Doonori uuringuid kontrollitakse enne doonorluseprogrammi alustamist - pärast seda kui retsipient on doonori välja valinud.
Vastavalt Eesti seadustele on munarakudoonorlus anonüümne nii naistele, kes loovutavad munarakke kui ka naistele, kes saavad munarakke.
Doonori fotod, kontaktandmed ja muu isiklik informatsioon ei kuulu avaldamisele.
Retsipient saab teada ainult doonori parameetrid (pikkus, kaal, vanus, juuste ja silmade värv, haridustase ning laste olemasolu).
Vastavalt Eesti seadustele loetakse emaks naine, kes sünnitab lapse, mitte naine, kelle munarakust viljastamine toimub. Seega pole doonoril mingit õigust tulevasele lapsele.
Doonor ei saa teavet asjade edasisest käigust peale doneerimist.
Retsipiendid ei vastuta doonorite tervise eest peale munarakkude loovutamist.
Doonorid saavad rahalist kompensatsiooni, mis katab nende osalemise doonorluses: transpordi ja aja kulu, samuti ravimite võtmise ja protseduuriga seotud ebamugavused.
Kompensatsiooni suurus on konstantne ja ei sõltu munarakkude arvust.
Munarakkude kasvatamine ja viljastamine toimub analoogselt nende naistega, kes osalevad kehavälise viljastamise programmis.
Doonori munaraku viljastamiseks kasutatakse vastavalt retsipiendi soovile kas retsipiendi abikaasa või spermadoonori spermatosoide.
Retsipiendile tehakse embrüode siirdamiseks hormonaalne ettevalmistus vastavalt vajadusele.
Embrüode siirdamine tehakse kliinikus umbes ühe tunni jooksul (maksimaalselt siirdatakse 3 embrüot), mille järel patsient lahkub kliinikust.
Keskmine raseduse protsent ühe siirdamise kohta on umbes 50%.
Enamikel juhtudel jätkub raseduse tekkimisel hormonaalne toetusravi 8-10-nda rasedusnädalani.
Munarakudoonorluse kohta ilmunud artikkel
Registreerimine telefonil 7409930.